Kes siis kindlustamisel ikkagi võtab riski?
Kindlustuslepingul on alati kaks poolt – ostmine ja reaalne tarbimine, kui juhtub kahju. Kliendid mõistavad kindlustuse tähendusena just seda kahju hüvitamise poolt, kus kindlustusteenus muutub nende jaoks reaalseks ja loomulikult tekkib kliendil ka ootust, et tekkinud kahjud saaks hüvitatud. Eesti seadusandluses on tugevalt reguleeritud kindlustuse pakkumise protsess, sest seaduseandja on eeldanud, et just lepingu ostmisel peaks olema tagatud lepingu vastavus kindlustusvõtja huvile. See vaatenurk on ka loomulikult väga oluline aga professionaalse kindlustusmaaklerina näeme ja kogeme kahetsusväärselt tihti, et tugev kindlustusteenuse müügi reguleeritus ei taga kindlustusvõtjale kvaliteetset kindlustusteenust kahjujuhtumi korral. Pae tänava põlengut kajastatavates artiklitest saame lugeda, et kindlustuslepingu sõlmimine ehk nö. riski ülevõtmine raha vastu käib kindlustusandjatel väga lihtsasti ja tegelikult riski süvenemata, mis omakorda tekitab olukorra, kus kindlustusandja süveneb riski olemusse alles peale kahjujuhtmit.
Kindlustusmaaklerina olles kindlustusvõtjate esindajaks, näeme igapäevaselt , et kindlustuslepingud ja kahetsusväärselt ka Eesti seadusandlus on kahjude hüvitamise osas kindlustusseltside poole kaldu. Eriti terav on probleem sätete osas mis reguleerivad kliendi kohustusi olla kursis ja teavitada kindlustusandjat kindlustusriski mõjutavate asjaoludest. Võlaõigusseaduse kohaselt vastutab riskiasjaolude õiguse eest klient. Tuleohutuse nõuded on just hea näide sellest, kus Pae tänava põlengu valguses kindlustusandja poeb sätte taha, et klient peaks olema kursis kõigi Eestis kehtivate tuleohutuse normidega ja klienti ei päästa isegi see, et Päästeamet on hoone kasutusloale oma kooskõlastuse andnud. Oleme seisukohal, et seadusega on kindlustusvõtjale pandud ebamõistlikult suur hoolsuskohustus. Mõtleme korraks meie endi, kui kindlustusvõtjate peale, kas oleme ikka kindlad, et meie oma kindlustatud kodudes on kõik tuleohutuse viimaste nõuete mõttes korrektne? Või kustkohast me üldse saama teada, kas on, olukorras kus Pae tänava tulekahju näitel isegi Päästeameti kooskõlastus meile seda kinnitust ei anna? Klient saab kindlustusandjat teavitada asjaoludest mis on tema kontrolli all nt. kas hoones elatakse alaliselt aga igast inimeselt ei saa ega tohiks nõuda tuleohutuse eksperdiks olemist. Kindlustusandjatel peab samuti lasuma hoolsuskohustus tutvuda kindlustatavate riskidega kuivõrd neil on võimalus kaasata selleks pädevaid riskihindajaid ja eksperte.
Murelikuks teeb meid ka küllalt tihti kõlav kindlustusandjate väide, et just nagu kindlustusvõtjate ainus ootus on kindlustuse „odav hind“, mistõttu kindlustusandjad ei saa ega peagi investeerima riski ülevaatamisse selle võtmise hetkel. Kahjuks on odavale hinnale või suurele soodustusele rõhuval pakkumise protsessil ka pahupool, vastutus et kindlustatav risk oleks õigesti määratletud pannakse kliendi peale, sest nii on müügi protsess odavam ehk hoonekindlustuse näitel peab klient siis ise kogu tuleohutuse reeglistiku endale selgeks tegema.
Pae täna juhtum võib küll olla erakordne, kuid see ei tähenda, et kahjude hüvitamist puudutavale regulatsioonile ei peaks regulaatorid otsa vaatama. Selle juhtumi tekkimise taust on just asjaolu, et kindlustusandja arvamuse kohaselt, pidi klient lisaks Päästeameti kooskõlastusele, ise veel mingeid norme teadma, mida kindlustamise hetkel keegi temalt ei küsinud. Väga oluline on kindlustuslepingute tasakaalustatus kindlustusvõtja ja kindlustusandja vahel ning eriti just kindlustusandja poolsel kahjukäsitluse teenuse osutamisel. Siinkohal on tervitatav, et Finantsinspektsioon on selles suunas esimesi samme tegemas ja just väljastanud esimese märgukirja kindlustusandjatele kahjukäsitluse ja remondiettevõttega koostöö ning kahju hüvitamise kohta.
